Paljukirutud hall lepp peidab endas mitmeid väärtusi
Kui rääkida mõne metsaomanikuga väärtuslikest puudest, siis hall lepp reeglina jutuks ei tule. „Pasklepp,“ ütleb nii mõnigi põlastavalt. Midagi tast ei saa ja kasvab võsana ka igale poole. Aga kas hall lepp on siiski nii põlastusväärne? Tegelikult on ka hallis lepas peidus palju väärtusi.
Esiteks on hall lepp meie kõige kiirekasvulisem looduslik puuliik. Hall-lepikute keskmine aastane tüvepuidu juurdekasv erametsades ulatub 7,3 tihumeetrini hektaril (aastaraamat “Mets 2001” andmetel). Ja ka teha on lepaga nii mõndagi. Juba aastasadu võtsid talumehed laudatagusest lepikust mõne puu lihasuitsutamiseks, samuti tehti lepapuust piima-, õlle- ja kalanõusid. Ka lusikaid tehti lepast. Lepapuit ei anna nimelt toiduainetele mingeid võõraid maitseid juurde.
Halli lepa puit sisaldab rohkesti värv- ja parkaineid, mida näitab see, et puud langetades või koorides muutub valge lõikepind õige pea punaseks. Rahva omaaegset mõttemaailma on see lepa “ruske veri” tugevasti mõjutanud. Lepp on läänemeresoome keeltes olnud vere sünonüümiks ja punase värvuse tähistajaks. Parkainete suure sisalduse tõttu on lepakoort kasutatud ka naha parkimiseks, värvainete pärast aga lõnga- ja riidevärvina. Välja tuli pruunikaspunane toon.
Tänapäeval on hall lepp peamiselt energiapuu ja lepapuud lähevad peamiselt kütteks. Aga ka saunavoodriks, lavalaudadeks, kaminahalgudeks, grillsöe tegemiseks, kala ja liha suitsutamiseks, treimistöödeks. Samuti on hall lepp looduses ülioluline – nimelt rikastab lepik maapinda lämmastikuga. Lepp on ka n-ö „kuusikut ettevalmistav“ puuliik – halllepiku all tekib looduslik kuuse uuendus ja halli lepa lühiealisuse tõttu asendub lepik kuusikuga. Selline areng on soodustatud, sest lepp muudab ühtlasi mulla viljakamaks, kuusk on aga mullaviljakuse suhtes nõudlik puuliik.
Tähelepanuta ei tohiks jätta ka lepa „käbisid“ – väikesi tõesti käbisid meenutavaid seemneid sisaldav moodustis, mille botaaniliselt täpne nimetus oleks vilikond. See tähendab tervest õisikust tekkinud moodistist, mille sees on seemneid sisaldavad viljad. Nii et botaaniliselt korrektne oleks käbidest rääkida vaid okaspuude puhul, kuid rahvasuus on levinud ikka lepakäbi. Kasutame seda meiegi!
Lepakäbisid kasutatakse ohtralt rahvameditsiinis. Ühe õpetuse kohaselt peaks igas peres olema kuivatatud lepakäbisid juhuks, kui kimbutab kõhuviirus. Käbidest tehakse tõmmist, mis teeb kõhu kiiresti korda. Taim aitab ka sooltepõletike ja toidumürgistuse korral. Lepakäbide, -koore ja -lehtede keedust-tõmmist kasutatakse ka külmetushaiguste ja reuma korral. Need sobivad ka suuõõne loputamiseks, silmakompressiks ja jalavannideks.
Ravivõimega on ka lepa lehed. Värskeid lepalehti pandi väiksemate haavade peale, samuti aitas nende panek varvaste vahele haudunud jalgade puhul. Lehtedest võis teha ka jalavanni väsinud jalgade turgutamiseks.
Ja muidugi on lepalehtede ravivõime tuntav lepaviha juures, millega tuli end saunas vihelda sisemiste valude puhul.
