Virumaal peab rohkem pingutama

Virumaa Metsaühistus teeb oma tööd mees, kes võib uhkusega öelda – ma olen kolmandat põlve metsamees. Jutt käib ühistu konsulendist Mikk Värimäest, kes on spetsialiseerunud metsaomanike abistamisele metsamüügil. Veebruari algul tähistab Mikk oma neljakümnendat sünnipäeva.

Miku elutee algas tegelikult Tartus, kuid juba väiksena kolis ta Virumaale ning põhihariduse sai Jõhvi koolis. Gümnaasium ja seejärel ülikool tõid ta aga Tartusse tagasi – algul praegune Mart Reiniku Gümnaasium ja hiljem Maaülikooli metsatööstuse eriala. Sellele järgnes töö Stora Enso metsandusüksuses. Kümmekond aastat tagasi liitus Mikk aga Metsaühistu perega ja juba kümme aastat seob töö teda Virumaa Metsaühistuga.

„Viktor (Viktor Lehtse, Virumaa Metsaühistu juhatuse esimees) kutsus mind ühistusse. Tulin… ja jäin. Töö on huvitav ja mitmekülgne,“ räägib Mikk. „Algusest peale tegelen ühistus põhiliselt kogu selle metsade majandamise poolega – raied, logistika, müük, oksjonid – kõik, mis sellega seotud.

Ühistegevuse korraldamine pole siin kerge. Aga siiamaani oleme hakkama saanud. Erametsaomanikke meil on, aga Virumaal on ka riigimetsa osakaal suurem. Ja muidugi need suured kaevandusalad. Lihtsalt – Virumaal peab rohkem vaeva nägema oma töödega, see ongi meie märksõna,“ räägib Mikk.

Töövälisest elust rääkides toob Mikk esmalt välja oma pere. „Lapsed, nendega tegelen eelkõige. Käime perega palju looduses, matkamas. See on meil lemmiktegevus. Vahel käin ka jahil, aga väga tihti sinna ei jõua. Ja siis tegelen veel spordiga, sõidan jalgrattaga. Aega võiks nendeks tegevusteks muidugi rohkem olla, aga see on vist kõigil nii.“