Viktor Lehtse elu on käinud metsa rütmis
Aprilli algul tähistab oma 60 aasta juubelit Virumaa Metsaühistu juhatuse esimees Viktor Lehtse.
Viktor on põline Virumaa mees. Oma kodutalus võib ta näidata kunagisi karjamaid, kus praegu kasvab kõrge mets. „Eks selliseid paiku ole veel, pikaajalise metsamehena on siin-seal ikka lõigatud ja hiljem istutatud, nüüd ei tunne neid paiku enam äragi,“ räägib Viktor.
Metsandusse siirdus Viktor peale seda, kui lõpetas aktiivselt spordiga tegelemise. „Kui ma aktiivse sporditegemise lõpetasin, tekkis küsimus – mis edasi teha. Kasuisa oli mul aga metsaülem. Läksin siis metskonda tööle, algul metsavahiks, ja nii hakkas ta kerima vaikselt. Algul olin Kauksi metskonnas metsvaht, kui see ära koondati, siis veidi aega ka Alutaguse mestkonnas metsnik. Ja siis hakkasin oma ettevõtluse ja metsandustaluga tegelema.
Ühistu tuli siis, kui ma hakkasin enda metsandusasjadega tegelema. Kuna mul olid endal metsandusalased teadmised olemas, siis ma nägin, kui palju oli neid inimesi, kes olid maad tagasi saanud, aga ei osanud sellega midagi teha. Põllumaaga veel, aga metsaga… Sealt see hakkas vaikselt hargnema, 2001. aastal tegime Iisaku Metsaühistu, seal oli kaksteist asutajaliiget ja siis tekkis küsimus, et kes seda vedama hakkab. Soovijaid ei olnud ja nii tuli endal seda tegema hakata. Nii ta läks, siiamaani läheb. Ega see mets kuhugi kao, kogu aeg tuleb mingeid asju juurde,“ räägi Viktor.
Viimase aja vastandumistest metsanduse üle saab Viktor aru, aga õigeks ei pea. „Jah, kahtlemata on kõigil õigus oma arvamusele, aga maaomanikuna usun, et mõõdukas majandamine on alati parem, kui mitte majandamine. Eks metsanduses peab alati see visioonitunnetus olema, plaane tuleb teha aastakümneteks, mitte lühikeseks ajaks. Selles mõttes on see tegevus põnev. Ega ilmaasjata öelda, et kui oled ühe puu istutanud, siis pole sa asjata elanud.
Rõõmu teeb see, et erametsaomanikud on ikka palju targemaks saanud, kui kunagi olid. Nüüd nad juba teavad, mis on mets ja mis on metsa väärtus ja kuidas seda majandama peab. Eks need ühistute õppepäevad on kaasa aidanud ja üldse, kogu ühiskond on targemaks saanud. Hea on, et meie väikene käsi Virumaa Metsaühistu näol on ka sellele kaasa aidanud.“
Viktor on kindel, et arusaamale tänapäevasest metsandusest aitas kaasa õppimine Soomes. „Juba 1991. aastal organiseerisid majandid metsameestele koolituse Soomes, et õpiksime kapitalistlikku metsamajandamist. Nii ma lõpetasingi Soomes metsakooli. See oli tohutu vahe ikka sellega, mis meil toimus – eesmärk oligi kogu see kogemus siiapoole lahte tuua ja panna ka meil metsades käima moodsam ja tänapäevane tehnika.“ Alutagusel nii ka läks ning sealset metsamajandust võis mitmeid aastaid nimetada Eesti moodsaimaks.
Metsas majandamine ei ole aga kõik, millega Viktor tegeleb. Muidugi, ka sportimine viib ta palju metsadesse, suusaradadele ja muidu liikuma. Sellest on mehel sügavalt kahju, et läinud talvel suuski alla ei saanud, aga kui lund ei ole, siis ei ole. Kahjuks jättis soe talv ära ka ühe teise hobi. „Kahjuks ei pääsenud sel aastal ka Peipsi jääle kala püüdma, mis mulle väga meeldib. Seda teen ikka lastega koos, kala polegi tegelikult tähtis, pigem see meeleolu ja looduses olemine. Aga jah, selle aasta talv ei toonud ei jääd ega lund,“ nendib mees.
