Erki ja Karl-Gustav Sok ühiselt Võrumaa Metsaühistut vedamas

Põlisel Haanja mehel Erki Sokal täitus kevadel 20 aastat Võrumaa metsaühistu eesotsas. Viimase aasta on ta ühistus metsaasja ajanud koos poja Karl-Gustaviga.

Võib öelda, et Sokkadele on metsaarmastus vereliini pidi kaasa antud. Erki isa oli eluaegne metsamees, töötades pärast sõda esmalt metsapunktis, siis metsakombinaadis ja lõpuks Roosa metskonnas Tõrvandu vahtkonna metsavahina. Ta tunnistab, et eks sealt selle metsapisiku ja suuna, mida õppima minna, saigi. Nüüd on Sokkade perre juurde sirgunud juba ka kolmanda põlvkonna metsamees. Poeg Karl-Gustav on lõpetanud Eesti Maaülikooli metsanduseriala ja Võrumaa metsaühistus praeguseks töötanud veidi enam kui aasta.

„Mul on kaks poega. Alguses oli noorem selline metsa poole, tahtis minna Luuale harvesterijuhiks õppima, Karl-Gustav oli tehnikahuviline. Lõpp tulemus on see, et Kristjanist sai auto remonditehnik ja metsandust läks õppima hoopis Karl-Gustav,“ annab Erki lühiülevaate.

Võrumaa metsaühistus on Karl-Gustav isalt üle võtnud kõik need tööd, mis seostuvad praktilise metsakasvatusega, ning Erkile on jäänud rohkem administratiivne roll metsaühistu üldise töö korraldamisel, omanikega suhtlemisel ja toetustaotlustega tegelemisel.

Kasv suuremate metsaühistute sekka

Võrumaa metsaühistu lõi 1996. aastal tuntud erametsanduse edendaja Toomas Kreevald, ent ühistu tegevus jäi peagi pärast asutamist soiku, kui Kreevald läks Tallinna endist Erametsakeskust juhtima. Erametsakeskusest on praeguseks saanud Keskkonnainvesteeringute Keskuse metsaosakond.

2003. aastal äratasid ärksamad liikmed ühistu jälle elule, aasta hiljem kutsuti esimest korda kampa Sok, ent tol hetkel polnud ühistul töö eest elamisväärset palka pakkuda, sest peamine tulu laekus vaid mittetulundusühingu liikmemaksudest. Peagi hakkas aga riik erametsanduse tugiisikuid – niimoodi nimetati tollal metsaühistute juhte, kelle ülesanne oli piirkondliku ühistegevuse arendamine – toetama ja 2005. aasta maist saigi Erkist Võrumaa erametsanduse tugiisik.„Sisuliselt olen tugiisik tänaseni,“ muheleb ta.

„Kaasavaraks“ sai Erki 25 ühistu liiget. Aasta lõpuks õnnestus liikmete arv duubeldada ja praegu on Võrumaa metsaühistu oma enam kui 1500 liikmega üks Eesti suuremaid. See on märkimisväärne tulemus, kuna Võrumaa metsaühistu tegutseb – nagu nimigi ütleb – lokaalselt vaid Võrumaal, mitte maakondade- või riigiüleselt, nagu mitmed teised.

Reklaami ei pea ühistu endale juba ammu tegema. Uusi liikmeid lisandub igal aastal sadakond suuresti just suusõnalise soovituse toel juba olemasolevatelt liikmetelt, kes metsaühistu tegemistega rahul on. Mis on siis liikmete rahulolu võitmise saladus? „Me pole äriühing ega pea olema omakasu peal väljas. Esimesena arvestame ikkagi liikmete huvidega,“ on Karl-Gustav kindel.

Järelkasvu on keeruline leida

Just üha suurenev liikmeskond on üks põhjuseid, miks eelmisel aastal Karl-Gustav metsakasvatajana tööle võeti. Noori metsaspetsialiste on Võrumaale varemgi jõudnud, sest ühistu on praktikabaasina teeninud nii Luua Metsanduskooli kui ka Eesti Maaülikooli, kuid metsaühistusse pikemaks pole neid ükski varem jäänud.

Lisaks metsakasvatusele on ühistus Karl-Gustavi korraldada ka taimemüük. Ajal, mil Võrumaa metsaühistu kontoris kohtume, on parasjagu kibekiire kevadise metsaistutuse aeg ja Karl-Gustav tõuseb iga natukese aja tagant kellelegi istikuid või istutustorusid kätte andma. Liikmetele telliti kevadeks ligikaudu 360 000 taime ja umbes veerand sellest paneb mulda ühistu ise, sest üha enam vajatakse nende abi ka istutustöödega.

Noore järelkasvu saamine on väljakutse kõigile metsaühistutele, sest palga- ja töötingimustega võisteldakse terve erasektoriga, kus noored näevad tihti rohkem võimalusi. Karl-Gustavi sõnul on teoorias tõesti nii, aga alati kõik nii mustvalge pole. Ta tunnistab ausalt, et kindlasti on metsaühistust paremaid tööandjaid, aga praktikas pole noorel nendele nn headele kohtadele nii lihtne saada, kui ehk tundub. „Ühistus olen osalise koormusega ja saan kõrvalt muid asju teha – mulle nii sobib,“ ütleb ta. Need muud asjad tähendavad näiteks kultuurihoolduse tegemist või küttepuude müüki oma ettevõtte alt.

Küsimuse peale, kas oma lapsega on keerulisem koos töötada kui võõraga, vastab Erki mõtlemata, et pigem ikka lihtsam. „Ta on ju minuga kasvanud ja ühiselt töötanud-toimetanud, koos on see metsas kasvamine toimunud,“ arvab Erki. „Alguses, kui olin ühistus vähem ja tegin oma metsa ka, tuli naine talvel kelguga metsa süüa tooma, koos lastega. Väikesed poisid seletasid juba siis emale, mida kasvama jätta ja mida raiuda, ning ega tühja kelguga koju mindud, okka võeti puud ka ühes.“ Sokkade side metsaga on väga tugev, Rõuge vallas elatakse oma pere ajaloolises talukohas, mille juurde kuulub ka omajagu metsamaad.

Muret teevad looduskaitselised piirangud

Ehkki Võrumaa metsaühistu tegevuspiirkond on Eesti loodenurgas äärealal, Tallinnast kaugel, on viimased aastad läinud nii, et Erki on varasemast palju enam pidanud käima pealinnas Võrumaa metsaomanike huvide eest seismas. Mureks ikka looduskaitselised piirangud, mis sarnaselt paljude teistega ka Võrumaa metsaomanikke omajagu pitsitavad.

Erki ise ütleb konkreetselt, et looduskaitseliste piirangute koormus on muutunud väljakannatamatuks ja kannatajad on need, kes elavad maal oma kodus ja on metsa mõistlikult majandanud. Metsaühistu juhina on ta tihti esimene kontakt, kellelt metsaomanik aru pärima läheb, kui selgub, et tal edaspidi enam ei lubata oma maal teha kõike seda, millega ta seni arvestanud on. Iga piirang mõjutab otseselt inimeste toimetulekuvõimet, eriti ääremaal, kus mets ongi tihti vaese mehe kasukas, nagu öeldakse. Erki läheb põlema, rääkides lugusid kohalikust muusikapedagoogist, kes soovis metsatuluga parandada katkise katuse, ent see jäi metsast leitud elupaikade tõttu tegemata, samuti kohalikust lambakasvatajast, kelle lammastele mõeldud heinamaast on järsku saanud pärandniit, kust niidetud hein (kuna pärandniitu võib niita ajaliselt hiljem) enam loomadele toiduks ei sobi. „Metsaühistu töötajana oled omamoodi piirkondlik sotsiaaltöötaja,“ ütleb Erki, et selliseid traagilisi lugusid kuuleb varsti vaat et iga päev.

„Praegune looduskaitse ei soodusta metsades looduse kaitset, sest mets võetakse ära neilt, kes on seda hoidnud,“ toob Karl-Gustav välja kurva tõe, et oleme praeguseks jõudnud olukorda, kus omanik raiub metsa lihtsalt igaks juhuks, sest muidu hiljem tal ehk ei lubata enam majandada.

Poliitikud kuulavad küll metsameeste mured alati kenasti ära, aga lahendusi ei ole, sest nagu on kombeks öelda: selleks puudub poliitiline tahe. Erki tunistab, et ega ta nii sinisilmne olegi, et usuks, nagu pöördumiste kirjutamisest midagi muutuks, aga süda ei luba ka käed rüpes pealt vaadata.

Küsimuse peale, kas Karl-Gustavist saab tulevikus metsaühistus isa mantlipärija, ütleb ta kohe, et sellele positsioonile ta ei pretendeeri, sest praktiline metsatöö meeldib talle rohkem kui kontorielu ja paberimajandus.

Artikkel ilmus originaalis õppelehes Sinu Mets Nr 76.