Rohepööramise pimedad kurvid

Sel aastal on enim poliitilist tähelepanu saanud Euroopa Liidu rohelepe ja kavandatav rohepööre. Teema on päevakajaliseks muutunud just hiljuti ja seetõttu on mõned ehk imestanud, et kas tõesti on teatav kriitika rohepöörde mõningate algatuste suunas tingitud sellest, et see kõik tuleb inimestele kuidagi ootamatult.

Vaevalt maamajanduse valdkonnas toimetavad ettevõtted ja maaomanikud rohepöörde initsiatiivist ülemäära üllatunud on. Täpsemalt siis üllatunud sellest, et inimkond vajab puhast ja stabiilset elukeskkonda ning toimivaid ökosüsteeme. Pigem kummastab kohati see, et nii mõnigi rohepöördega seotud algatus näib olevat ükskõikne loodusseaduste suhtes.

Sisulise tulemuse asemel on määravam metoodika

Üks ilmekamaid näiteid on maakasutuse, maakasutuse muutuse ja metsandussektori kasvuhoonegaaside arvestusreeglitega seonduv, kus seda, kas süsiniku sidumisega on „hästi“ või „halvasti“ mõjutab enim ajalooline maakasutus ja referents. See tähendab, et olemasolevat olukorda ehk sidumist võrreldakse konkreetse referentsaastaga, arvestamata seda, milliseks on kujunenud puistud lähtuvalt ajaloolisest maa- ja metsakasutusest.

Teisalt mõjutab tulemust vaadeldav ajaline perspektiiv – kas hindame „edukust“ seitsmeaastases Euroopa Liidu eelarvetsüklis või 70-aastases metsa kasvutsüklis. Seega sisulise tulemuse asemel on määravam hoopis metoodika.

Lisaks unustatakse, et meil on turud, mille toimimist me mistahes uute algatustega mõjutama hakkame. Eri regulatsioonide kulud ja võimalikud turumoonutused peaksid olema põhjalikult analüüsitud. Turud on sealjuures üha enam globaalsed, mis tähendab, et kiirelt rakendatavad täiendavad lokaalsed nõuded näiteks põllumajanduses, võivad asetada paremasse konkurentsipositsiooni kolmandate riikide tootjad. Sellega koos liigub sinna ka suurem süsinikuheide ja täiendav surve looduskeskkonnale. Me ei peaks olema rahul olukorraga, kus poliitika rakendamise tulemus on probleemide teiste kraesse veeretamine.

Rohepöörde raamiks on me ökosüsteemid ja tehnoloogia

Lisaks puhtale elukeskkonnale ja toimivatele ökosüsteemidele vajab inimene veel kõhutäit, toasooja ning palju muudki. Üks olulisemaid faktoreid rohepööramise juures on aga tõsiasi, et meie koduplaneedi rahvaarv suureneb pidevalt. Kümme aastat tagasi jõudsime seitsme miljardi tähiseni ja järgmise miljardini jõuame aastal 2023.

Kuna meil on piiratud hulk maad, siis esmalt peaksime maksimaalselt tegelema kahjustatud ökosüsteemide taastamisega. Teiseks peame olemasolevaid võimalikult parimal moel kasutama, sealhulgas õiglaselt hinnastama (näiteks raadamist).

Ilma innovatsiooni ja arendustegevusteta me parimaid võimalikke lahendusi aga ei saavuta. Seega ei seisne rohepööre millegi tegemata jätmises – olgu selleks puidu kasutamine energeetikas või teravilja kasvatamine – vaid vastupidi, tegemises. Aga tegemises parimal võimalikul moel nii, et tuba oleks soe, laual leib ja ökosüsteemid toimimas.

Maamajandaja nõu ja jõuta pöörame kraavi

Tundub, et rohepöörde väga paljude algatuste puhul ei ole probleem niivõrd eesmärgis või põhimõttes endas, vaid selles, kuidas eesmärgi poole liikuda tahetakse. Rohepööre ei ole edukas, kui seda tehakse n-ö ülevalt alla. Nii me üksnes testime oma inimeste taluvuspiire ja mängime end globaalsest konkurentsist välja. Tõenäoliselt ei saavuta me suuremas pildis seatud eesmärke.

Rohepööre tuli, et jääda, aga pööramisel tuleb olla inimkeskne ja arvestada Eesti rahva huvidega. Tänapäeval on maamajanduse valdkond üks väheseid, mis kogu aeg toimetab n-ö rohelises raamistikus, sest sõltutakse ju vahetult erinevatest ökosüsteemidest ja looduskeskkonnast. Maamajanduse valdkonnad, nagu metsandus ja põllumajandus, on kogu aeg olnud ja on tulevikuski osa lahendusest. Seega ilma maamajandajate kogemuste, nõu ja jõuta ehk nende kaasamiseta on väga suur oht rohepöörata hoopis kraavi.

Keskühistu Eramets tegevjuhi Priit Põllumäe kolumn ilmus esmalt EPKK väljaandes Põllumehe Teataja.

Loe veel samal teemal: rohepööre, euroopa liidu rohelepe

Seotud artikklid: