Virumaa Metsaühistust võiks rääkida ka kui Eesti ühest noorimast ühistust – selle nime all tegutsetakse ju alles 2014. aasta maist. Kuid tegelikult toimus tookord lihtsalt nimevahetus ning Iisaku Metsaühistust saigi Virumaa Metsaühistu. „Päris alguses, 2001. aastal oli Iisaku Metsaühistu vallapõhine. Kuid nüüd on ajad edasi läinud, metsaomanikke on ühistus üle terve maakonna ja et nimi peegeldaks tegelikku olukorda, muutsimegi nime ära,“ räägib ühistu juhatuse esimees Viktor Lehtse. Praeguse seisuga on ühistus ligi kolm- ja poolsada metsaomanikku, kellele kuulub üle keheksa ja poole tuhande hektari metsa.

Virumaa Metsaühistu on aktiivne õppepäevade korraldaja. Pildil hetk võsasae koolituselt.

Lehtse nendib, et ühistu areng on toimunud rahulikult, metsaomanike liitumine ühistuga on olnud võrdlemisi stabiilne. „Eks muidugi liitumine kasvas, kui ühistusse kuulumine tõi endaga kaasa soodustusi toetuste saamisel, kuid peamine liitumise ajend on ikkagi olnud metsaomanike arusaam, et ühiselt ühistus koos tegutsedes võidavad kõik. Ühistegevus on üks Virumaa Metsaühistu põhilisi eesmärke, nii oleme me ka Keskühistu Eramets asutajate hulgas ning liitusime ka ühistute ühise Metsaühistu kaubamärgiga. Üheskoos oleme tugevamad,“ kinnitab Lehtse.

Virumaast ja metsandusest rääkides ei saa mitte kuidagi mööda energiapuidu teemast. Paljuräägitud Eesti Energia Auvere elektrijaam on lähedal. Vastuseks küsimusele, et kas Ida-Virumaal võetakse kogu olemasolev mets maha ja aetakse elektrijaamas ahju, hakkab Lehtse kõigepealt naerma, siis aga ohkab raskelt. „Teema on tõsine, aga sellest aru saamiseks peab vaatama seda, mis puiduturul toimub. Madalakvaliteedilist puitu pole lihtsalt kuhugi panna. Aga metsast ainult palki ei saa. Kuidagi tuleb ka see ära kasutada ja puidu põletamine energia saamiseks oleks üks võimalikke viise, kuidas metsaomanik saaks oma puidu eest veidigi raha. Samas on palgi ja energiapuidu hinnad niivõrd erinevad, et kartus, nagu hakataks kvaliteetset palki elektrijaamas põletama, on absurdne. Ega siis metsaomanik ka rumal ole,“ rõhutab Lehtse.

Energiapuidust rääkides viitab Lehtse ka sellele, et praegu on hakkimiseks sobiliku puidu koondamine ja virnastamine „riskiäri“. „Siin mõned metsaomanikud ikka teevad neid hunnikuid, et aasta pärast need ära hakkida. Aga kellelgi ei ole kindlust, kas keegi seda ka ostab ja kas sellest mingitki tulu saab. Jah, head lahendust olukorrale pole,“ on Viktor Lehtse murelik.

Virumaa Metsaühistu toob õppepäevadele alati midagi uut. Seekord on selleks väike, harvendustöödeks sobiv harvester.

Rõõmsamad toonid on Viktor Lehtse jutust tuntavad aga siis, kui kõne all on ühistu igapäevane tegevus ja tulevik. „Põhimõtteliselt võib öelda, et meie ühistust saab metsaomanik kõiki vajalikke teenuseid – nõustamisest ja puidu müügist uue metsa rajamiseni. Praegugi käib meil istutushooajaks valmistumine.“

Tulevikku vaatab Virumaa Metsaühistu optimistlikult. „Metsas ei saa päeva- või aastakaupa tegutseda,“ räägib Lehtse. „Nii on ka ühistuga – vaatame pikemalt ette. Päriselt maha pole maetud ka see mõte, et kogu Virumaal võiks olla üks metsaühistu. Oleme ka Rakvere meestega seda arutanud, aga eks aeg näitab. Samas Soomes on seda teed mindud – ühistud liituvad, muutuvad suuremaks ja tugevamaks. Praegu toetab riik ühistuid, aga kui see peaks lõppema, tuleb endal hakkama saada. Liigume sinna suunas!“

The post Virumaa Metsaühistu appeared first on Virumaa Metsaühistu.

SBP sertifikaadi mitmed nõuded on sarnased FSC ja PEFC sertifikaadiga. Üheks peamiseks küsimuseks kogu protsessis on aga metsaomanike huvi oma metsa majandamine sertifitseerida. Kas metsaomanikud on sellest huvitatud, küsis Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun oma ettekandes. Ning vastas – metsaomanik sertifitseerib siis, kui turg annab selge ja järjepideva signaali, et sertifitseeritud puitu on vaja ning kogu protsess on lihtne, mugav ja vähekulukas!

Energiapuidu ja metsasertifitseermise teemad tõid kokku palju huvilisi.

Samas on nõudlus sertifitseeritud puidu, sealhulgas energiapuidu järele tõusuteel. Erametsaomanikel on võimalik oma metsamajandamine sertifitseerida individuaalselt või ühineda mõne rühmasertifikaadiga. Näiteks FSC rühmasertifikaat on Rakvere Metsaühistul, Keskühistu Eramets omab PEFC rühmasertifikaati. Rühmasertifikaadi omanikke on Eesti veelgi, metsaomanikel tasub võimalusi uurida oma metsaühistust.

Jaanus Aun rõhutas muuhulgas, et pool Eesti aastasest küttevajadusest katavad fossiilsed kütused, kuid nende osakaal kahaneb. Energiapuidu ressurssi on meil praegu aga piisavalt. Et seda ka välisturgudel pakkuda, ei saa enam ilma sertifitseerimiseta.

Eesti kõige tavalisem energiapuit on riidas kõigil ahjuomanikel.

Täna omab SBP sertifikaati 10 Eesti ettevõtet, üle maailma on sertifitseeritud 115 tootjat. Seminaril jagas oma kogemusi pelletite tarneahela sertifitseerimisel OÜ Purutuli kvaliteedi- ja keskkonnajuht Viljo Aros. Kõlama jäi mõte, et kuigi kogu protsess oli aeganõudev – ühtekokku võttis see aega poolteist aastat – on saadav kasu seda väärt. Esile võib tõsta müügivõimaluste säilitamise ja avardumise, samuti lihtsustus asjaajamine suurklientidega. Neil, kes kaaluvad kas sertifitseerida või mitte, soovitas Aros eelkõige teha endale selgeks sertifitseerimise vajadus ning varuda selleks aega.

The post Energiapuiduga tegeledes on sertifitseerimine oluline appeared first on Virumaa Metsaühistu.